MA OLEN JÄLG
Tänaval mattun ma tolmu
ja mürasse
jälgi on seal palju
kõik kattuvad
kaotades ajapikku
omaenese kuju
Kaldal
vajun ma liivasse
jäädes ootama
tuulte ja lainete
pehmeid puudutusi
mis tasandaksid
mu konarused
vesi lööb
mu pea kohal kokku
vaikse rahuloluga
libisen ma
tundmatusse
Niidul
kaon ma kõrgesse rohelusse
ja tõusen
vihmaga kadunuks
Metsa hämarus
muudab mind
sügavateks varjudeks
vargsi hiilivad nad sisemusse
Lagendikul
ma helendan
valgus põimib
minu lohkudesse
sooja sära
Soos
mind hoitakse
õdusalt õõtsun ma
vettinud samblases pinnases
kuulates
muretuse mahedat sosinat
Kui ma ripun õhus
libiseb tuul
üle mu silmade
vihm
sajab minust läbi
Kaljud
ei märkagi minu olemasolu
nähtamatu kõrval
vaikin ma
haihtununa
OLEN JÄLG
17/18 aug 1995
